SUVI USAs 2018

Teeks siis tagantjärgi lühikokkuvõtte eelmise aasta suvereisist USAsse. Tagantjärgi ongi kõike parem analüüsida kui otse sündmuste keerisest.
Nimelt käisin seal mandril tööl lastelaagris. Jutt käib sellest traditsioonilisest USA ”kids Summer camp”’ist, mille maiku on vast kõik maitsta saanud läbi televisiooni, nt filmi ”Nagu 2 tilka vett (”The Parent Trap”) näol. Sedasorti laagrid on seal väga populaarsed, üle riigi on üle 10 000 erineva laagri ja neisse jõuavad suve jooksul miljonid lapsed. Kogu turuväärtust selles majandustegevusharus hinnatakse u 18 miljardi dollari peale aastas, niiet need suvekesed on kellegi leib, mille nimel aasta läbi tööd teha.
Laagrid on samuti väga erinevad: on spordilaagrid, erivajadustega laste laagrid, ebasoodsates (underprivileged) tingimustes kasvanud lastelaagrid (pmst linna getopiirkondadest pärit vaesematele lastele), religioossed- (põhiliselt kristlaste ja juutide), skaudi-, kunsti-, eraldi poiste ja tüdrukutelaagrid jne. Ükskõik mis hobi lapsel on, kindlasti leiab laagri, kus seda praktiseerida saab.


Mina sattusin Michigani osariigi laagrisse, mis põhiliselt keskendus lastele ratsutamise ja hobuvärgi õpetamisele. Ausalt öeldes ratsutamisega seotud valdkond ei olnud mu top1 prioriteet, sest ma ei ole ammu enam kuidagi professionaalselt ratsutamisega seotud. Õigupoolest mu viimane treener ütles, et ma olen seljas nagu kauboi ja isegi ei ürita ratsasportlase moodi olla. Kuidas ma siis saan olla õpetaja?
Õnneks laagriboss nägi minus inimest, keda panna kõike tegema. Õpetasin algajatele ratsutamist ja assisteerisin edasijõudnute tunde, tegin kunsti workshope, viisin lapsi pisiloomade tuurile, lõpuks küsiti ka et ”Can you swim?”, mis lõppes Baywatch koolitusega. Yep, sain joosta selle punase päästetuubiga vette. Minu elu oli ootamatult jõudnud punkti, kus ma teen seda. Lõpuks tuli ühe purjus laagri pereliikme kaudu välja, et laagribossil Amy’l, kes seda koolitust läbi viis, oli ammu koolitusluba aegunud, et siis kahjuks Tallinnas Kalevi SPAsse tööle ei saa minna nende teadmistega.

Christina ja Dorthy
Ponidega hoovi peal

Laagris käib töö 6 päeva nädalas, 24 tundi. Ka magamise ajal oled vastutav, et kõik oleks kontrolli all. Kaasarvatud meditsiinipakk, mis tuleb iga lapsega kaasa ja mida pead väga rangelt kontrollima. Sealt tekkis mu esimene suurem prohmakas, sest unustasin ühel päeval anda tablette kõikidele oma lastele (igal ühel on nö oma vastustatavad lapsed) ja ka ühe astmainhalaator läks minu lapse käest kaduma. Loomulikult see on töötajate vastutada, et seda ei juhtuks. Ameeriklased jälgivad arstide poolt väljakirjutatud asjade tarbimist väga tõsiselt ja iga andmata tabletike tõi suure draama. Inhalaatorist rääkimata. Eks see juhtum on minu jaoks midagi väga tavapärast, et midagi läks meelest ära ja tekkis probleem. Ma ei hakkanud ka vastu plõksima, et mida nad ravimitööstuse-lambad söövad neid mõttetuid tablette, las ma keedan kummeliteed ja teeme energiaringi rahunemiseks. Tõmbaks veel ”Osho” filosoofia ABC lugemiseks välja.

Pesukaru, kes hommikuti 06.30 tallis tervitas, endal pihud kassidelt varastatud krõbinaid täis

Peale kuuendat nädalat mul hakkas tekkima tülpimus laagrist. See laager, kus ma olin, oli üks väike pereettevõtmine, kus kokku töötas 7 inimest (+ üks kohalik tallipuhastaja ja üks latiinost all-rounder parandusmees, kes mõlemad staažikalt 15 aastat seal olid elanud-töötanud). Staffi kuulusid mina, 3 briti noort ja ülejäänud olid kas pereliikmed või endised laagrilised, kes esimest aastat said võimaluse töötada laagris. Võrdluseks: on ka suvelaagreid, kus töötab ühel hooajal 100 staff-liiget. Minul sai konkreetselt kopp ette sellest väikepere elust. Ameeriklased rääkisid pidevalt oma perejutte stiilis ”mäletad kui aastal 2002…” ja me 4 suveks tööle tulnud lihtsalt vahtisime samal ajal. Ja vaba päev oli korraga ühel inimesel korraga, mis tähendab, et sa pead üksi endale sisustust otsima selleks puhuks. Olgem ausad, ei ole mõtet oma ainsat vaba päeva veeta kusagil raamatut lugedes, kui oled sattunud uude võõrasse riiki (lausa mandrile). Jutud sellest, et varsti keegi pereliige viib meid vabadel päevadel Michigani jõe äärde ja linnadesse olid juba naljanumber.
Kummalisel kombel, igakord, kui vabal päeval läksin Lawrence linna (lähim umbes Valga suurune town), sain kellegagi tuttavaks. Ma ei liialda, kui ütlen, et ainsas kaupluses piisas mul suu lahti teha, kui ümber valgus 2-6 kohalikku, kes juttu tahtsid teha. Lawrence asub USA mõistes ikka täesti Kapakohilas ja turiste sinna naljalt ei satu. Keskmine ameeriklane, eriti maapiirkonnas, on ääretult suhtlemisaldis. Igasugune aktsent saab hoobilt uurivaid küsimusi. Samuti jagavad nad lahkelt väljendeid nagu ”wow”, ”awesome” ja ”amazing”. Kas pole mitte tore sellisele kuulajale rääkida?

Lawrence’is vabal päeval

Vabadest päevadest tekkisid mu lemmikpäevad, kuid samal ajal käisid suhted bossiga alla. Nimelt tema näägutamine, kriitika ja võimudemonstratsioon käisid mulle üha rohkem närvidele. Mulle mõjub noomine eriti halvasti, mul läheb tuju ära ja välja koorub tusatsev teismeline. Ei ma mõtle selle peale, kuidas saaks paremini, vaid hakkan oma arvamust jagama, mida mu boss lahterdas kohe tegevuseks nimega ”giving attitude”.

Meie üks dialoog Amy’ga nägi siis välja nii:

”Caroline, you should stop giving attitude”

‘I’m not giving attitude. Actually you are”

”No, you are giving attitude”

”I’m not. You are”

”No, you are”

Täpselt nii jabur ja lapsik see meie vestlus seal staff roomis oli. Samas, ma oleks võinud hommikuni jätkata.

Amy & ”Caroline”

Meievaheline hõõrumine lõppes paar päeva hiljem, kui ta ütles, et ma kas hakkan korralikumalt tööd tegema (st kõiki jaburaid reegleid jälgima) või pean lahkuma. Võtsin nö paar päeva aega, et mõelda. Laagri lõpuni oli 2 nädalat. Loomulikult läksin ja ütlesin, et soovin lahkuda. Kusjuures, ma ootasin, et ta on rahul ja õnnelik selle teate üle. Väga kummalisel kombel hakkas boss ja juhataja Amy hoopis manipuleerima, et kui ma praegu lahkun, siis võimud saadavad mu riigist välja immediately. Max dramaatiline. Ma teadsin, et mul on 30 päeva aega olla USAs kus iganes ma soovin. See on antud J1 viisa puhul osaleja õigus. Näidanud selle punkti talle näpuga üle, lõpetas ta sellise soga ajamise. Ma ei saanud aru tõesti, miks tahtis mulle jätta muljet, et mul kindlasti tasub laagrisse edasi jääda? Kõlab nagu mingi psühho-manipulaator, kes ihkab hirmu ja allumist.
Seitsmendal nädalal ma lahkusin enne töö lõppaega. Ma sain oma laagrikogemuse kätte ja kindlasti soovitan kõigile, keda see kõnetab. Ebameeldivaid inimesi on igal pool ja kindlasti mäletan laagrielu eelkõige kui väga huvitavat kogemust. Lapsed on lahedad ja nendega töö üks põnevamaid. Neid pärleid, mida nad nii-muuseas välja ütlevad, võib elu lõpuni meenutada. Ka Eestis on võimalik laagrites töötada, aga võõrriigis lisandub kohe uus kultuuriline kogemus. Ja loomulikult USA-tripp, kuhu võibolla turistina iial ei satu.

Vaba päev Lawrence’is vol2
Rannamajad

Ma loodan, et ma ei jätnud praegu laagrielust tohutut halba muljet, sest tõesti see on väärt kogemus. Mul lihtsalt oli juba visioon, mida paremat ma teha võiks ajaga. Hellasin ühele Lawrence sõbrale, kes heameelega oli nõus mind võõrustama mõneks ajaks ja rohkem ringi näitama. Järgnevatel päevadel toimusid väljasõit Michigani järve äärde ning eht-ameerikalikud väligrillimised.

On the road again
Igal pool sildid, ka haiglates ja MC’Donaldis, et relvaga siseneda ei tohi
Michigani järv. Tahtsin sinna minna, kuni uus sõber & tema pere ise ideega lagedale tuli
Perepoeg ja meie Chrysler
Tüüpiline majapidamine

USA on kahtlemata kõike patriootlikuma joonega riik, kus iial käinud olen. Lipud on aastaringselt välja väga paljudel elamistel, eriti maapiirkonnas. Vähe sellest on näha tänavapildis ka lipu toonides pükse, maikasid, sokke, kotte jne. Ehk siis keegi hommikul tõustes mõtleb, et päris hea idee on endale täna selga tõmmata sini-puna-tähtedega komplekt. Selline casual.

1. päev linnas

Ja edasi oligi minek Chicagosse, sest kaua sa ikka seal maal kondad. Imelikul kombel oli see pere, kellega koos veetsin 3-4 päeva, väga kurb ja üllatunud, et lahkuda kavatsen. Ma ei tea, kas nad arvasid, et kolin nende juurde elama? 😀 Pereema ütles, et lastele nii väga meeldis, et neil olen ja kas soovin kauemaks jääda. Tekkis moment, kus pidin hakkama toome argumente, miks ja kuhu mul minna vaja. Olen väga tänulik, et õnnestus nendega tuttavaks saada ja koos ringi trippida, aga see oli mõeldamatu, et jäängi 30ks päevaks sinna. Pealegi, viisaaeg on piiratud ja ei saa lihtsalt suvalisse majapidamisse sisse kolida.

South Chicago

Kuigi esimesed 2 ööd leidsin majutuse läbi Airb’n’b, siis, siis edasi sattusin kogemata 5 päevaks tuba üürima South Chicago’sse, mis nagu edasipidi selgus, on kohalik mustanahaliste geto piirkond. See on ala, mis pidevalt krimiuudistes pildis on. Tõepoolest võin kinnitada, et need on mu elu kõige kõhedamad päevad. Ei ole meeldiv olla üksi 10 miili raadiuses ainus valgenahaline. Öösiti oli kuulda püssipauke ja sireenide undamist. Tänavaslängist üldse mitte midagi aru ei saanud. Rahvas nägi välja täpselt nagu MTV musavideodes – püksid enamvähem põlvedel, kett kaelas ja kehakeel kinnitamas, kui kõva vend keegi on. Mis mõte parasjagu pähe tuleb, see kõva ärplemise saatel üle tänava tüübile teada antakse. Tume autoakna klaas käib alla ja kostub räpp, mille bass paneb puulehed õõtsuma. Üksteisega suhtlemine käi nähvaval tooni. Tänavanurkadel on noorukid, kes täiskasvanutega kahtlaseid tehinguid teevad.

Minu majas vastuvõttev ca 60-aastane kohalik proua oli sõbralik ja toetav. Seni kuni keset vestlust küsis, kas ma saaks talle õlu tuua. Ma mõtlesin, et ju tal endal tervisega probleeme, eks lähen toon siis kusagilt lähimast poest. Äkki kombed on siin selliseid, et ei sobi ära öelda. Jäin siis ootama, kuni ta toob oma dollarid, et saaksin minna. Selgus, et ta tahab, et mina lähen ja oma raha eest talle ostan? Siis sai mul põdemisest mõõt täis ja mõtlesin, et lasku mind maha, aga ma nüüd mingiks kogu tänava tallaaluseks ka ei hakka. Ütlesin, et ei lähe, et mul raha endalgi oma asjadeks vaja. Proua vastas ”Ok dear” ja kõndis minema. See oli minu esimene enesekehtestamine getos ja nii lihtsalt see käiski.

Tegelikult nende loetud päevade peale saingi aru, et tuleb lihtsalt kohalik attitude üle võtta (vähemalt teeselda) ja mitte olla valge pehmo, kes harjunud viks, viisakas ja vastutulelik olema. Kui selle piirkonna kohalikud suhtlevad niimoodi ärbeldes, siis peab ise ka vajadusel rinna kummi ajama. Go with the flow ja küll kõik laabub. Küll aga ei tohi kindlasti rassi teemat puudutama, siis võib tõesti päise päeva ajal kuuli saada.
Tegelikult olid mu toanaabrid väga sooja südamega inimesed ja mulle meeldis õhtul nendega majatrepil istuda. Meie maailmad oli kardinaalselt erinevad, aga päeva lõpuks oleme kõik lihtsalt inimesed. Üks neist küll proovis mulle igast erinevat sorti narkot müüa, alguses tavahinnaga ja siis soodushinnaga, aga lõpuks loobus ja tõi viimasel päeval hoopis pitsa. Nii armas ♥ ♥

Art Institute of Chicago

Chicago on tõeline kunsti- ja kultuurimetropol. Muuseumid, teatrid ja pidevad festivalid. Seda, et keegi on kõik Chicagos ära näinud, ei usugi, sest pidevalt tuleb mingi uus programm peale.

Georges SeuratA Sunday on La Grande Jatte
Art Institute of Chicago


Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s